Reede, kuues märts: Hispaanias on registreeritud 400 Covid-19 viirusesse nakatunut. Rahvas on rõõmus ja optimistlik, istutakse baarides-kohvikutes, peetakse suuri üritusi. poodides vetsupaberit jagub. Mitte keegi ei aima veel, et need on viimased päevad normaalset elu, kuigi ajalehtede esikaaned on juba koroonauudiseid täis ning ka tänaval on see omavahelistes jutuajamistes väga aktuaalne teema.
Möödub nädal ning olukord on juba drastiliselt muutunud. Viirusesse nakatunuid on 5200, mis tundub sel hetkel hiigelsuur arv. Riigitasandil hakatakse seoses koroonaga riburadapidi igasuguseid otsuseid vastu võtma. Suletakse kõik haridusasutused, baarid-kohvikud, rahvakogunemised keelatakse ära. See on hetk, kui ka siin saab lõpuks alguse vetsupaberipaanika. Inimesed on ka üleüldiselt veidi segaduses ja põgenevad igas suunas: kes koju, kes teise linna, kes teise riiki. Ja kellel kusagile kiiret ei ole, need seisavad siis tundide kaupa toidupoe sabades. Kuid paljud inimesed võtavad koolide sulgemist lihtsalt koolivaheaja ja lisapuhkusena, just nagu hetkel Eestiski. Käiakse lastega rannas, mänguplatsidel, looduses, veedetakse sõpradega lõbusalt aega.
Soovitusest kodus püsida saab seetõttu karm käsk – sest ainult nii saab muidu sotsiaalse hispaanlase lõpuks koduseinte vahele. Trahvid on suured ning tavainimene võib väljuda vaid põhjendatud juhtudel, näiteks toidupoodi, apteeki ning tubakapoodi minekuks.
Möödub veel üks nädal ning siin me nüüd siis oleme. Nakatunud inimeste arv ületab juba 20 000 piiri. Täpselt nädal tagasi jäid meil lapsed esimest päeva koolist koju. Nii et saame siin oma esimese karantiininädala rõõmsalt kalendrist maha kriipsutada.
Nädal algas loomulikult tohutus kaoses, igasugust infot, kirju jne tulvas igalt poolt sisse. Laste kooligrupid, töömeilid jne: mida teha, kuidas olla, mis saama hakkab jne. Ning laste koduõpe. Esimene pool nädalast tundsid õpetajad vist, et peavad kõigile tõestama, et nad ikka usinalt tööd teevad või kartsid, et äkki on lastel kodus jube igav. Nii nad siis mõtlesid lastele muudkui aga iga päeva jaoks 4-5 tunni jagu ülesandeid. Nädala keskpaigas loksus asi lõpuks paika ja saadi aru, et oleme niigi kriisiolukorras ja stressis, et koolitööd ei peaks lapsevanematele praegusel raskel ajal veel üks lisastressiallikas olema, vaid tähtsam on, et lapsed ei unustaks õppimist, kuid ei mindaks sellega ka liiale. Ja mida teevad need vanemad, kes töötavad ise kodukontoris ja neil on näiteks 3-4 last, kellest igaüks vajab koolitöödega mitu tundi individuaalset tegelemist, või need, kes peavad kodust väljas tööl käima – arstid, politsenikud, toidupoodide müüjad jne.
Aaa, muide, igal õhtul kell 8 läheb kõik see rahvas siin rõdudele ja plaksutab tänutäheks arstidele ja kõigile teistele, kes seal sõjatandril ennastohverdavalt ja hinge tõmbamata viirusega võitlevad.
Mina käisin terve nädala jooksul kõigest ühe korra kodust väljas – toidupoes. Mõtlesin esialgu, et teen nädalavahetusel poest kojuveoga tellimuse, aga selgus, et nad praegusel hetkel enam seda teenust ei paku, kuna ei saa kliendile toodete olemasolu garanteerida. Nii et tuli paraku ikka ise kohale minna. Seljakott selga ja rõõmsalt minekule. Mõnus tühi linn. Lähim Mercadona on u 20 min jalutuskäigu kaugusel. Teisel pool mäge nägin juba kaugelt politseiautot otse mu trajektoori peal seismas. Kõndisin sirge selja ja kindla sammuga edasi. Paganama tuul puhus mulle just vastu ka, nii et silmad jooksid juba vett – ideaalne aeg neil autoaken alla kerida ja küsida, et kuhu ma siis lähen kah… Lihtsast vastusest kusjuures ei piisanud, pidin seletama, et miks nii kaugele ja et see on tõesti lähim toidupoe valik. Mine siis ruttu, ütlesid nad ja viipasid mu minema. Natuke kõhe hakkas küll igatahes.
Aga vähemalt vedas, et ma neid sõjaväedžiipe ei näinud, kust valjuhäälditega teavitatakse, et kõik püsigu kodus. Põnevad ajad noh!
Ahjaa, trahv põhjuseta kodust välja tulemise eest on 601- 30 000 eur või kuni aasta vangistust. Trahvi tegemisega tagasi ei hoita ning nalja pole. Riigikassa vajab raskel ajal täitmist, sest majanduslikult on see aeg suurele osale inimestest väga raske ning abivajajaid tekib lähiajal tohutult. Aga kuidas hispaanlased siis nüüd suhtlevad? Nii koosolekuid, koosistumisi kui pidusid ning ühiseid õllejoomisi peetakse interneti vahendusel. Lisaks saab naabritega ka üle rõduserva juttu puhuda. Hispaanlased ei nurise ja püütakse positiivseks jääda. Palju rohkem ollakse mures mitte enda vähenenud sotsiaalse elu pärast, vaid nende, kes on haiglates päriselt nii oma lähedastest kui ka haiglapersonalist isoleeritud ning oma mures ja valus täiesti üksi.
Tekst ja fotod: Marju Gellert
Eesti pere tegemistega Malagas saad end kursis hoida: www.seitsmemaajameretaga.com ja www.facebook.com/Hispaaniakuningriigis